2017 Pärnu-Narva-Kargopol-Arhangelsk-Kargopol-Novgorod-Pärnu

Minekuks valmis. 30 km kodust eemal tühja paagiga.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis mõte 2017 aasta suvel mootorratastega Arhangelskisse põrutada tekkis esmalt sõber Raulil. Plaan tundus ahvatlev ja nii ma nõusse jäingi. Lisaks õnnestus kolmanda ratturina seltskonda meelitada Andrus, kellega ma koos juba mitmel aastal ringi hulkunud olen.

Ratasteks minul TDM, Raulil BMW GS 1200 ja Andrusel Honda CRF250. Kõik ühtviisi head matkarattad, iseloomudelt siiski pisut erinevad.

Arhangelsk tundus esmapilgul külm ja kauge paik olevat, sestap tegin sellel aastal ka pisut ettevalmistusi reisile minekuks. Rattale said alla uued Heidenau K60 rehvid, uued piduriklotsid ja tutikas aku. Kuna minu TDM on mind juba tublisti üle 100 000 km teeninud, siis ratta vastupidavuse osas mingeid erilisi hirme polnud ja igaks-juhuks ennetavat remonti ei hakanud tegema.

Matkavarustust kogunes lõpuks 3 kohvritäit . Korra enne minekut tundus, et midagi on veel puudu, aga kuna kodus eriti rohkem asju polnud, siis see probleem lahenes kuidagi iseenesest.

Ärasõidu hetk kodust oli muidugi ülev – naine tuli uksele lehvitama ja oli kohe selline päris ekspeditsioonile minemise tunne. Lahe.

Tõe huvides tuleb tunnistada, et see tunne kestis täpselt 30 km. Olin kodus arvestanud, et saan paagis oleva bensiiniga vabalt järgmise tanklani sõita – ei saanud. Õnneks toodi kodust lisabensiini ja sai pidulikku hüvastijättu hoopis argisemal moel korrata.

Ja siis olin reisil.

Narva - Peterburg - Syasstroy

Kuskil Piiteri taga metsas

   Esimese päeva hommik algas reisiseltskonna kohtumisega Ida-Virumaal. Plaan oli Narvas kiirelt piirilt üle saada ja õhtuks võimalikult kaugele jõuda.

  Mõned tunnid kulusid BMW katkise elektrijuhtme lappimisele, mõned tunnid piiriületusele ja Ivangorodist saime lõpuks umbes nelja ajal õhtul minema. 70 km juba tehtud !

 Venemaa võttis meid vastu meeldiva liikluskaosega . Sain kohe aru, et suunatuli pole seal eriti popp, et kiiruspiirangud on soovituslikud ja vene inimese mõistus on terav. Mis seal ikka ette mõelda ja vahtida, kui tahad möödasõitu teha – lihtsalt vajuta gaasi ja ongi tehtud. Ja kui tulebki keegi vastu, küll siis ülejäänud rahavas koomale tõmbab, ruumi ju on. Kui on.

 Tuleb muidugi tunnistada, et mida põhja poole, seda rahulikumaks muutus liiklus. Arhangelskis näiteks jalakäijana liigeldes oli vahepeal suisa piinlik, kui püüdlikult autojuhid inimesi lahkelt üle tee lasid. Enamasti.

Peterburist ja selle vaatamisväärsustest sõitsime kalanäoga mööda. See linn meid ei koti – olime ju teel põhja.

 Õhtuks jõudsime külasse nimega Syasstroy. Õnneks juhtus seal olema just meile sobilik võõrastemaja koos keldribaariga. Maksis mingi ca 30 EURi 3 peale . Alguses tekitas pisikese diskussiooni rataste maja ees hoidmine, et kas on ikka turvaline. Lahenes sellega, et kergemini teisaldatava Hondale ladusime raskemad rattad müüriks ümber. Minul oli roolilukk ja Rauli BMWl alarm. Lisaks lubas ühikatädi aegaajalt aknast piiluda, kas suksud alles.

  Ei sel , ega ühelgi teisel korral juhtunud midagi ratastega üheski parklas. Kohalikud soovitasid lahtised asjad pealt ära korjata – need võivat kaduma minna. Seda vist teeme igaüks igalpool niigi.

Syasstroy - Vytegra 

Transiidipäev.

 

Huvitavaid külasi, aukliku ja porist asfalti. Savimülgastes kruusateed .

Vytegra Kargopol

Kivi peal oli kirjas: " Selle koha peal peatasid Nõukogude väed vaenlase pealetungi." Edasi läks tee väga hulluks porimülkaks, tankiga poleks sealt kindlasti läbi saanud.

Hommik algas hästi. Päike paistis, küla elas ja bensiin oli odav ( 60 senti liiter ). Mis siis muud, kui edasi.

Et koguaeg ei peaks mööda suurt trassi sõitma, siis Raul oli meile kodus valmis vaadanud sellise metsavahetee, mida isegi kaartidel polnud. Ärge küsige, kuidas Raul selle tee leidis- ma ei tea. Üldse oli tema ainus, kel kodutöö eesseisvate avaruste kohta tehtud oli. Tänud talle selle eest !

Tee ise algas tavalise külavahelise kruusateena ja lookles siis järjest ahenevana metsavahele. Teeäärde tekkisid miskipärast sildid, et eesseisvad 40 km on sõidukitele raskesti läbitavad ja soovitati kasutada mingit teist ja hoopis paremat marsruuti. Meid nii kergelt ei peata !

Kilomeetrite möödudes muutus ümbrus soisemaks, käänakud sagenesid ja aukudele tekkis sügavust juurde. Kuna sealkandis paistab kruusaga kitsas olevat, siis teel olevaid auke lapitakse saekaatrist järele jäänud pindlaudadega. Juhtub aga auk liiga sügav olema, siis sobivad lappimiseks korralikud pikad ümarpalgid ja kõik muud puu osad. Ühes sellises mülkas õnnestus mul ka sumps küljest lahti sõita. Õnneks ainult klambri lahti laskmise ja kinnitamise vaevaga sai ratta korda.

Tee oli vägev, aga midagi jäi siiski puudu. Ei olnud rasket põlvini pori, ületamatuid metsaveorööpaid ega surnud Indiaanlaste pealuid. Lahedam ikka, kui lihtsalt asfalt.

Kurvaks tegi teeäärsete külade trööstitu olukord. Päris mitmed neist suisa tühjad ja kõledad. Majad veel uhkelt püsti, ehteks kaunilt nikerdatud puidust aknapaled ja rõdukarniisid . Lukkudeta röötsakil uksed ja tonnides prügi tänavatel.

Karta on, et mõnekümne aasta pärast on väga paljud neist lahedatest küladest kadunud. Nagu mujalgi – noored lähevad linna kergema elu peale.

Õhtuks jõudsime Kargopoli.

ÖÖ Kargopolis

Kargopolis. Hotell, mis näeb välja nagu 90 alguse TIPi ühikas, puhvet selle ühika 1. korrusel. Ettekandja, kes teab kõiki koleme Venemaa miljonilinna. Taksoga kultuurimilälestiste külastamine öises valges Kargopolis. 200 rublane hundijalavesi taksojuhi kodusest voodiriietekastist ( seda me ei joonud ! )

Kargopolist kuhugi metsa

Mingi suvalise küla motopoe tibi

Küll siga pori leiab :)

Pääs tõotatud maale

Telklaager Lena jõe kallastel

Kargopolist saime hommikul hästi minema. Juba enne keskpäeva.

 

Suund oli Arhangelsk, aga kuna suure magistraali peal sõitmine tüütas ajapikku ära, siis GPS juhatas meid miskit pisikest küladevahelist teed pidi 25 kilomeetrisele avastusteringile. Finaaliks pidi olema Lena jõge ületav sild.

Loodus on seal valdavalt soine. Rabade keskel üksikud kõrgemad metsased liivaseljandikud ja nende vahel soo peale ehitatud pinnasteed.

Esimesed veetakistused tundusid põnevad. Teadmata sügavusega larakas vett keset teed, selle põhjas põhjatud Urali ja traktorite rööpad. Käisime kaikaga katsumas, millisest küljest oleks mõistlikum lompi ületada. Kordamööda nautisime mõnuga motospaad.

Kilomeetrite edenedes muutusid lombid suuremaks. Iga järgnev paistis olevat maksimum, mille läbida suudame. See tehtud, ootas meid käänaku taga kohe uus ja eelmisest täpselt 5 cm sügavam järv.

Kuna mul olid jalad läbimärjad, siis otsustasin loobuda kaikaga lombipõhjade kompimisest. Astusin selle asemel julgelt vette ja kui tase üle põlve ei ulatunud, siis võis rahuliku südamega rattaga läbi lombi vuriseda.

Kogu aeg olime peaaegu järgmises külas. Iga kurvi taga ootas meid mõtetes siniste aknaraamidega tare, nagu miraaž. Ja iga järgmise käänaku tagant leidsime eelmisest veel sügavama lombi.

Viimaseks takistuseks sai savine põld, täis igasuguste maastikusuutlike kulgurite vonklevaid roopaid. Pisike Honda tundis ennast seal justkui kodus. TDM võttis natuke hoogu, kuid ei punninud vastu. Kõige keerulisem oli suure BMW liikuma saamisega. Õnneks oli meid kolm ja põllust saime üle. Küla paistab !

Külas muidugi selgus, et mingit silda üle jõe pole. Veetase on jões liiga kõrge ja ujuvsilda pole veel paigaldatud. Üritasime külameestelt teed küsida ja nende vastus oli lihtne – ainuke pääs sealt külast on tuldud teed tagasi. 25 kilomeetrit 5 tunniga – just nii kaua olime kulutanud sinna jõudmiseks. Tagasi ei tahaks !

Keegi kohalik mainis, et on veel jalakäiatele mõeldud rippsild, aga sealt üle ei saa. Saab. Kohvrid küljest ära ja üle 70 meetri pikkuse kõikuva laudadest kokku klopsitud kipaka rippsilla.

Edasi oli kõik lihtne. Jalad märgades saabastes soojaks pakkida, teeäärses sõõgiputkas seljanaka ja sihtpunkt Arhangelsk.

 

https://drive.google.com/file/d/0B1X9UFBmJK7SajI1bWtRZGdHeDA/view?usp=drivesdk  ( Rauli video )

Arhangelsk

Lenin on sealkandis jätkuvalt täitsamees

Linnaliinibuss. Selliseid oli seal sadu. Igas bussis juht ja konduktor-piletimüüja.

Haljastus, vanast autorehvist luik ja tühjadelst õllepudelitest palmid.

Arhangelskis tegime sõiduvaba päev.

Ilus linn on, kogu oma kenaduses ja veidrustes. Kahjuks ma pilte eriti ei viitsinud teha, kontrastid olid selles linnas vägevad.

Uued korterelamud ja kaubanduskeskused kõrvuti lagunenud ja põlenud puumajade ning prügimägedega.

Aukus teed, millede lappimiseks ei põlata ära isegi liiklusmärke.

Kaunid kirikud ja uhked monumendid nõukogude aegsete loosungitega.

Üldiselt olid inimesed seal kõik kuidagi rahulikud ja õnnelikud, kiitsid Putinit ja sealset elu. Lääne elukorraldus olevat pask ja meie valitsus „gavno“. Võib-olla neil mõnes asjas oli isegi õigus. Korduvalt sai üritatud erinevatele tegelastele õlleklaasi taga seletada, et Krimm tegelikult ei ole Venemaa osa ja Putin ei pruugi olla ainuke edasiviiv jõud Venemaal. Kahjuks peab tunnistama, et täpselt 0 inimest õnnestus vastupidist uskuma panna. No peksa ka kogu selle seletamise peale ei antud – hea seegi.

Õhtul mõtlesime, et lähme teeme ühe tiiru linnaliinibussiga. Pilet 21 rubla ( 30 senti ) ja sõit algas. Mida aeg edasi, seda madalamaks ja hõredamaks jäid majad tee ääres. Inimeste sagimine asendus võsavaadetega ja üldse tundus, et see vist päris Arhangelsk enam ei ole.

Jupp aega sai sõita, enne kui konduktoritüdruk teatas, et nüüd on lõpp-peatus ja edasi siit enam ei saa. Tagasi ka ei saa, sest see on selle liini viimane buss sel õhtul ja teisi busse sealtkandist linna tagasi ei lähe. Kalpsasime uksest välja, mille peale buss tegi 180 kraadise pöörde ja tuiskas linna poole tagasi.

Õnneks kutsus üks kohalik nooruk meile takso. Sõit tagasi linna kestis ca 15 minutit ja pikkust oli sel ca 15 kilomeetrit, ma pakun. Taksoarve 160 rubla( 2,5 EURi )

Õhtul jõmisesime veel veidi aega baaris ja poole kahe paiku magama minnes oli päike juba pooles taevas. Pimedaks seal Juuni alguses ei lähe kordagi.

Arhangelsk- Severdovinsk- Onega

Võimas Onega jõgi

Telkimine Onega kaldal

Õlu ja suitsukala eikuskil kruusateede vahel. Super !

Arhangelskist saime minema ennelõunal. Käisime pesulas ja lasime rattad survekaga üle. Päris kole põrand jäi pesulasse maha.

Suund oli minna Sverdovinski kaudu Onega linna.

Sverdovinsk on teadupärast venelaste allveelaevade pealinn. Neid ehitatakse seal ja osad, mis sõidukõlbulikud, seisavad sealsamas kai ääres. Erinevatest allikatest olen lugenud, et sinna linna tohib siseneda ainult erilubadega ja turistina võib seal viibimise eest üllatusi oodata. Meie kulgesime sealt linnast lihtsalt läbi. Tundus olevat ehe sõjaväelinn, kasarmulaadsete paneelmajade ja hiiglaslike tehastega. Igasugustes vormides seltsimehi oli tänavatel hulgim, kuid meile nad mingit tähelepanu ei pööranud. Ju me siis sulandusime massi.

Edasi viis Onega poole otsatu kruusatee. Väga viletsas korras, treppis ja aukus, nii et hambad tahtis suust välja loksutad. Andrus oli oma pisikese Hondaga päris hädas, kippus teine igale poole mujale kui otse sõitma. Ca 70 km sõidetud ootas ees pöörang uuele lõigule. Jälle 70 kilomeetrit mittemidagi ütlevat võsavahelist kruusateed. Lõpuks Valge mere äärde jõudes ja inimesi nähes oli päris sõjavõitja tunne kohe.

Raul tegi teoks oma koduse lubaduse ja käis Valges meres ujumas. Kohalikud teda päris normaalseks ei pidanud selle peale, aga minu poolt respekt.

Onega linnast ootasin midagi enamat, kuid reaalsuses sattus meile ette täiesti mittemidagiütlev suur küla. Kruus oli vist ajud natuke pehmeks ka raputanud, polnudki erilist soovi linna vaatamisväärsustega tutvuda. Läksime selle asemel hoopis jõe äärde telkima. Ja õieti tegime.

Onega Kargopol

Kargopol

Onegast Kargopoli viis väga kehvas korras pikk ja igav kruusatee.

Väike väsimus hakkas ka tekkima selle otsatu kangutamisega, kus iga hetk pidid valmis olema liivas ja aukudes hüpleva ratta taltsutamiseks. Teeääres ka midagi eriti vaadata polnud peale võpsiku. Vaheldust pakkus varjupoolsetel metsaalustel laiutav valge lumi. Juunikuus lumi on maas ….

Vahepeatuseks jäi linn Plesetsk, mille kõrval asub kosmodroom. Kahjuks kohalikud kinnitasid, et meid raketiga sõitma niikuinii ei lubata, nii et seal jäi käimata. Pidi tõkkepuu ka tervel linnal ees olema.

Kohalik Plesetski motomees üritas meile korraldada kohtumist sealse motoklubiga, aga otsustasime siiski Kargopoli edasi sõita. Sealses klubis pidi 87 liiget olema !

Õhtuks jõudsime jälle kodusesse Kargopoli. Kuidagi läks nii, et maandusime samas ühikas.

Öö möödus , nagu poleks seda olnudki. Oli laupäev ja linnapeal rahvast laialt ( ca 75 inimest ma pakuks ). Kordamööda said kõik kohalikud istumiskohad läbi käidud ning kogu linnaga vennastutud. Nagu ajamasina oleks leiutanud, millega hetkega 25 aastat tagasi saab rännata. Palju toredaid inimesi, nagu klassikud ütlevad.

Kargopol Medvedzhyegorsk

Kohalik numbrita motomees

Lõuna paiku panime ratastele jälle hääled sisse ja mõtlesime Karjala kauneid vaateid imetlema minna.

Tee viis ümber Onega järve. Ise lootsin sealt pisut tihedamat asustust ja huvitavamaid teid.

Tuleb vist tunnistada, et läbitud maa ja kogetud emotsioonid olid pisut juba tekitanud küllastumise tunde selleks korraks. Vene küla ei tundunud enam nii eriline, kui esimesel päeval. Külapoe müüja jutt ei olnud enam nii huvitav, kui esimesel päeval ja natuke oli teeäärse võsa vahtimisest isu ka ära. Lisaks hakkas üha sagedamini sadama vihma.

Sõita oli muidugi mõnus. Kaunid vaated järvedele ja metsadele,korralik tee ja sujuv liiklus. Metsavahel kohvi keetes avastasin, et kuskilt on välja ilmunud parvede viisi sääski. Üleval põhjas oli veel liiga varajane kevad ja seal neid polnud.

Bensukate rohkus ei ole just see, millega kohalik kant uhkeldada saaks. Tihti leidsime tankla alles peale 200 km läbimist ja tundus igati mõistlik mõte olevat võimalikult sagedasti paak pilgeni täis võtta. Ühe kohaliku tankla lähedal otsustasime lõunat süüa.

Maja ees seisis motikas, reisikott peal. Kas tõesti motomatkaja ! Seni polnud me endasuguseid veel nendel radadel kohanud. Ratast uurides ei õnnestunud siiski tuvastada, mis maailmanurgast reisisell pärit võiks olla.

Kohvikus istus klubivestiga habetunud tüüp. Oli pärit Arhangelskist ja käis kuskil klubi 10 aastaipäeval. Numbri kohta ütles, et temal on Arhangelskis ainult 2 sõidukuud ja selle lühikese aja pärast ei hakka ta küll rattale mingit numbrit külge kruvima. Kuidagimoodi pidi politseiga ka alati asjad klatitud saama. See vist on küll võimalik vaid Venemaal.

 

Õhtupooliku nautisime veel kohalike teid, kuni jõudsime ööseks Medvedzhyogorskisse.

Novgorod- Pihkva- Mereküla

Kõik, mis õnneks vaja. Ratas, külapood ja plusskraadid

Mingil hetkel otsustasime, et nüüd oleks lahe natuke aega igaüks omas tempos kulgeda. Andrus suundus Piiteri kaudu Põhja Eestisse, mina Novgorodi kaudu Pärnusse ja Raul tahtis veel pisut kohapeal hängida. Motomatka kuldne eelis – kui igaühel on kaasas kõik eluks vajalik, siis ei pea ilmtingimata päevast päeva üksteise tagarattaid jõllitama.

Ilmad olid muutunud üsna vihmaseks. Tundide viisi sadas ja kolamisest polnud enam õiget lusti

Õhtuks jõudsin Novgorodi – linna, kus ma ka varem päevi olen veetnud. Lootsin, et ilm paraneb ja avaneb meeldiv võimalus kohaliku kultuuriga tutvuda. Kahjuks seda ei juhtunud.

Hommikul sõitsin põhimõtteliselt Pihkva ja Luhamaa kaudu läbi vihma koju. 

Kokkuvõtteks

 

Venemaa on lahe ! Lähen sinna järgmisel suvel kidlasti tagasi - tean juba kuhu ( tänud Andrusele idee eest )

Venemaal on odav ! See on muidugi suhteline. Bensiin on ca 60 senti liiter. Söök toidupoes pisut odavam , kui meil. Kohvikus saab 3 EURiga vabalt söönuks. Telkimine ei maksa midagi ( Hotellid kõige odavamad ei ole )

Venemaal on huvitav ! Eelkõige selle pärast, et minusugusele on vene keeles lihtne suhelda. Võid iga suvalise tüübiga kõik maailma asjad läbi arutada, ilma et peaks keele sõlme väänama.

Rublasid kaasa võtta võib, kuid ei pea- igast pangaautomaadist saab neid vabalt võtta. Poes ja bensukas saab tavaliselt maksta kaardiga ( külapoes muidugi ei saa )

Teede kvaliteet on seinast seina. Suured trassid on uued ja ülikorralikud. Väiksemate teede kvalittet on kõikuv, või seda pole.

Linnadest eemal tasub omada tagavarabensiini, kuna tanklate vahekaugused on pikad.